Mu armsad, kallid lugejad, ma ei tea kes peab seda kuulma, aga siin see on. Osad teist on olnud minuga aastaid. Alates sellest hetkest, kui pelglikult tulin oma nõiaks olemisega "kapist välja" ning ka siis, kui koroona pandeemia alguses otsustasin osaliselt oma nõiatsemisega kolida tagasi kulisside taha. Mida te pole teadnud on see, et kõiki neid sammusid astuma on julgustanud kriisid. Kapist välja astumiseks andis tõuke kriis minu isiklikus elus. Avalikkuse eest oma tegemistega tagasi tõmbumine oli aga tingitud kriisist, mis halvas globaalselt mitmeid inimkonna jaoks olulisi valdkondi. Paljud teist ei ole mind aga unustanud ning kirjutavad mulle aeg-ajalt mõne mure ja rõõmuga. Näen tuttavaid nimesid, kes registreerivad end sellel kodulehel, ilmselt jagame me kõik hinge sügavat igatsust avara vestluse järgi. Ma tahan vabandada Ja ka natuke selgitada, miks koroona pandeemia pani mind vaikima ning eemalduma. Ma usaldan, et elu toimib mingi teatud rütmide järgi. Öeldakse, et nagu sees, nõnda ka väljas ja nagu väljas, nõnda ka sees.
Kui pandeemia algas, tekkis minu hinnangul globaalselt kaos. Inimesed hakkasid üksteise võidu hõikama igasugu teooriaid, näitama näpuga, külvama hirmu ja kaost. Ka inimesed, kes olid enne minu sõbrad... kes paistsid tasakaalukad, mõistlikud ja aktsepteerivad. Nad muutusid üleöö vandenõuteoreetikuteks, hakates külvama hirmu, kuulutama end prohvetiteks teooriatega, mida aastakümneid on levitatud erinevate organisatsioonide ja riikide vastu. Ma tundsin, et see psühhoos ei ole minuga kooskõlas. Olles aastaid elanud oma nõiduste ja sellelaadsete tegemistega "kapis" olen õppinud oma sisehäält ja sisemist kompassi väga kenasti kuulama ning mõistma. Minu sees valitses rahu, mõistmine, aktsepteerimine ning tervislikud piirid. Ma ei luba oma rahu rikkuda ega piire ületada teooriatega, mida ma tunnen, et ei päde. Eriti, kui olen neid varasemalt kuulnud ning ise uskunud teiste teemade või riikide kohta. Me peame hoidma iseend, sest maailm, kus me elame, mu sõbrad, on vahel brutaalne, külvates kaost ja ebaratsionaalset hirmu, et meid kas tuua tagasi oma rajale või vastupidi - tõugata meid sellelt ja anda sellekohane õppetund ja mõistmine.
Tõde on alati olnud ja igavesti jääb perspektiivi küsimuseks. Kuid mida ma tean iseendast ja mida ma soovitan teile - et me ei hakkaks elaes elama kellegi teise tõde. Et me ei elaks hirmus, usaldamatuses ning süüdistustes. Et me ei süüdistaks teisi oma paanikas, riiki, naabreid ega iseennast, oma vanemaid meie hirmudes ja rahutuses. Vaid, et me aktsepteeriksime oma saatust ja valikuid vaikides ja kui me pole nende valikutega rahul, siis muudaksime neid mõistmises, empaatias, aktsepteerimises, armastuses, lootuses, enesekehtestamises ja jõulisuses. Ärme muuda end hirmus, paanikas, kaoses, see on ekslik tee. Ma soovin, et me kõik suudaksime elada tänases hetkes, omas unikaalses rütmis ja hingamises, oma ideaalsetes valikutes ja rumalates, kuid tegelikult tähtsusetutes eksimustes. Võitlemine ei ole meie teekond. Tuleviku vastu ei ole võimalik võidelda. Tulevikku ei ole võimalik peatada. Me oleme siin, et kogeda elu. Palun kommenteerige oma mõtteid meie facebooki kontol ning jagage seda sõnumit oma sõpradega. Kohtumiseni järgmisel nädalal!
