Elamise kõrgeim eesmärk on alistumine.
Kuigi võid sa seda sõna seostada lüüasaamise või nõrkusega või allaandmisega, on see tegelikult kõige võimsam olek, mis pakub lõputut vabadust ja võimalusi. Alistumine on usaldamine, et Universum või kõrgem intelligents saavutavad kõige kiuste midagi isegi siis kui ma ei oska olukorra tulemust näha ega mõista.
Kui alistun elule, kuulan oma sügavama spirituaalse intelligentsuse häält ja lõpetan võitluse, mis tuleb minu seest. See tähendab, et ma teadvustan endale või vabastan end hirmust ja kahtlustest, mille ego või mõttemeel või mis iganes veel on selle mu mõjuvälja loonud. Tõeline spiritualist teab, et ta ei või lasta hirmudel ja kahtlustel end petta. Tõeline spirituaalne inimene teab, et hirmud ja kahtlused on normaalsed tunded, mis vajavad tähelepanu, uurimist ja aktsepteerimist.
Meie spirituaalsed juhid, emad-isad-vanaemad-vanaisad, õed-vennad, treenerid ja õpetajad... nad kõik, me kõik võiksid olla hirmude ja kahtluste küsimuste vallas rohkem toetavamad ning valideerivamad. Hirmud ja kahtlused ei ole midagi, mida peaks ilmtingimata vältima. Elu on nagu spektrihäire - vahel saad sa kõigega väga hästi hakkama, teinekord väga kehvasti. Vahel tunned sa eufooriat, teinekord on nii valus, et päris surra ei taha, ega elada edasi tundub ka võimatu.
Kui me oma inimesi, oma perekonda sellisteks madalseisudeks ette ei valmista ei pruugi nad oma elu täieliku potentsiaalini isegi jõuda. Me kasvatame õnnetut ühiskonda ebakindlaid inimesi, sest me julgustame neid oma hirmudele mitte otsa vaatama, oma hirmudega mitte koostööd tegema ning me õpetame, et kui see on raske, siis järelikult on see vale.
Sünnitus on raske. Kas see on seetõttu vale? Sünnitus on hirmus, kas see on siis vale? Lapse või laste planeerimisega seoses on inimestel väga palju kahtlusi - on siis lapsevanemaks saamine vale? Linnatänavatel 50 alas 90ga sõites võid tunda hirmu või kahtlusi, mis su keha triggerdavad, on see tunne siis vale, kas see tahab sind eksitada või pigem hoiatada, tähelepanu millelegi olulisele pöörata?
Mina julgustan iseennast ja oma laste loomingulisi külgi, andes neile ja iseendale võimaluse olla need, kes me olema. See tähendab ka väga toetada nende valitud hobisid, isegi kui need kalduvad väga kõrvale sellest millega olen ise harjunud või millega ma sooviksin, et nad oma vabal ajal tegeleksid.
See on parim õppetund ja üks lahkemaid asju, mida saame oma laste ja iseenda heaks teha. Lasta iseendal ja oma lastel olla need, kes me oleme ja teha seda, mida siia tulime tegema. Sest isegi kui maailm vaatab meie peale veidralt, ja uskuge mind - minu ja minu pere peale vaadatakse väga veidralt - suudan ma ise ja meie lapsed sellest sirge seljaga läbi minema, kuna me aktsepteerime seda, kes me oleme. Olla see, kes sa oled, võib tunduda kõrvaltvaatajaile natuke hirmutav ning veider, kuid see ei tähenda alati, et just mina pean muutuma. Vahel tähendab see, et need kes seda tunnet tunnevad, võiksid endasse sügavama pilgu heita ning sinu ja iseenda olemuse vahel seoseid leida.
