Elu on habras ja lähedased suhted eriti haprad. Minu lühikese 32 eluaasta jooksul on sõpru nii tulnud kui läinud. Need, kes veel eelmisel aastal olid minu jaoks osake minu maailmast, ei ole tänaseks minu maailma osa. On jäänud mõned armsad inimesed ja minu oma perekond.
Eile minu 13 aastane tütar istus minu kõrvale diivanile ning vaadates diivanilaual olevaid kassitoitusid, insuliinisüste, glükomeetrit ja muud tavaari, vajusime mõttesse. Põrnitsesime neid asju seal ilmselt vaid mõned sekundid, mis tundusid nagu mõned kümned minutid.
Ühtäkki tütar lausub:" Inimesed ütlevad, et raha ei tee õnnelikuks, aga teeb ju..." Ja ma pidin nõustuma: " jah, teeb küll. Kui meil poleks raha, oleks Nemmu surnud...". Ja siis laskusime me üsnagi lühikesse mõttevahetusse selles osas, mis on sarnast rahal ja inimestel. Tütar lõpetas meie arutelu lausega: "Raha on nagu inimesed. See võib sulle tuua palju rõõmu aga võib ka rõõmu viia. Ja kui seda on, on kõik hästi, kui seda pole, on probleem. Sama on inimestega - kui su sõbrad on sinu ümber, tunned sa end hästi, kui neid ei ole, tunned sa erinevaid tundeid, millest mõned või enamik on kurvad..." Mul ei olnud mitte midagi lisada, sain vaid turtsatada ning kerge muigega nõustuda. Tõsi ta on. Tõsi ta on...
