Ma leian end mõtisklemas taaskord inimsuhete üle. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma mõned aastad tagasi sai alguse minu elus hävitaja arhetüübi uskumatu lammutustöö. Ma tundsin teda tulemas ning mäletan, kuidas tõmbusin juba vaikselt kõigist oma lähedatest inimestest eemale, lootuses, et ehk see kuulutus, mida nägin, tajusin ja kuulsin läheb minust lihtsalt mööda. Kurtsin veel ühele tolleaegsele sõbrannale, et ma tunnen Hävitaja arhetüübi tulekut ning, et ma tunnen sellest küll rõõmu, aga mul pole mitte kunagi varem seest nii õõnsaks tõmmanud. Ja üsna pea olin sunnitud ühe väga olulise ajajärgu lõppu tunnistama, kogema identiteedi ja ego surma ning leidsin läbi selle kolm väga olulist elu õppetundi. Kuigi ma ei hakka jagama teiega oma tundeid ja kogemust sellest, mis juhtus ja miks juhtus, jagan ma teiega neid õppetunde.
Tee mõistmiseni ja kogemus võib meil olla erinev, kuid õppetunnid on ühesugused. Minu ego, identiteedi ja olulise eluetapi lõpp õpetasid mulle neid kolme õppetundi:
1. Sa ei pea alati selgitama MIKS sa ütled EI.
Hakates selgitama "Miks" ma midagi teen või otsustan tähendab, et õigustan teisele inimesele seda, mistõttu mingi piir sai maha tõmmatud või kehtestatud. Ma ei pea seda tegema. EI on EI. Piiride ja piirangute seadmine ei vaja selgitusi ega õigustusi vaid need on kõigile inimestele meie ümber kriitilise tähtsusega, kui nad tahavad meiega läbi saada. Ja piire tuleb austada. Nii iseenda, kui teiste omi.
Inimesed kipuvad sinu EI'd testima mitte ainult üks või kaks korda, vaid mõnel juhul isegi viis kuni kümme või enamgi korda. Nad lihtsalt loodavad, et sa väsid ja lähed tagasi oma JAH sõna juurde, et nemad ei peaks enda käitumist kuidagi korrigeerima. Vahel tehakse seda alateadlikult, vahel aga täiesti teadlikult. Mõlemal juhul on see väga halb käitumine ning sellest tuleks igal juhul eemalduda.
2. Mõndade inimeste töö sinu elus on "viriseda ja hädaldada ja vastu võidelda" siis, kui sa sead piirid või kehtestan end.
Sinu töö on ennast sellest frustratsioonist, mis teiste poolt tuleb välja lülitada ning mitte võtta vastutust nende tunnete eest. Kuigi me oleme teineteisest sõltuvad ning mõnel juhul teineteise meeleolude eest vastutavad, siis selles osas on elus suuri erandeid. Piiride seadmine ja enesekehtestamise on üks neist. EI öeldes või ennast kehtestades on teise inimese vastutus oma käitumist vastavalt korrigeerida. Kui sealt tuleb vastuseks agressioon, viha, süüdistused jmt siis see on koht, kus sina pead astuma eemale ning laskma tal omas mahlas marineerida. Vahel see tähendab ka sõpruste ja suhete lõppu.
Võta seda asja nii: kui keegi hakkab hädaldama ja võitlema sinu kehtestatud piiride pärast, siis see tähendab tegelikult, et nad tunnevad end süüdi, nad tunnevad häbi ning nad tahavad iga hinna eest sellega kaasneva vastutuse eest põgeneda ja seda vastutust vältida.
3. Inimesed, kes on meie elu osad peavad mõistma, et nad ei saa mööda hiilida loomulikest tagajärgedest. Distsiplineerimine ei lõppe siis, kui lapsed suureks oled kasvatanud. Üsna tihti tuleb ka oma lähedaste sõprade, pereliikmete ja kolleegide suhtes kasutada sellist "varjatud distsiplineerimist". Distsipliinita kasvavad inimesed enesekeskseteks, ärahellitatuteks täiskasvanuteks, kellel puudub igasugune reaalsustaju teiste inimeste tunnetest ja piiridest. Need inimesed, kes on meile olulised ja lähedal peavad sinu käitumisest aru saama, et nad ei PÄÄSE oma tegude tagajärjel ilmnevatest loomulikest tagajärgedest. Sulle võib tunduda, et see, kui teised sõidavad sinust üle ja nõuavad sinult igasugu asju on ootuspärane ja loomulik, sest inimesed on ju ekslikud. Aga teinekord ongi inimesed lihtsalt isekad, pahatahtlikud, manipulatiivsed ning nendel on tähtis ainult nende endi huvid ja kasu.
Me peame teisi inimesi kuulama ning nendega arvestama. Kuid see ei tähenda, et peaksime igal hetkel tegema nii, nagu nemad tahavad või neile iga hinna eest järgi andma. Armastus ja austus ei tähenda, et me läheme ja päästame kõik need inimesed ära või teeme nad kuidagi "korda". Armastus on kuulamine ja austamine ning õpetamine ja aitamine neil oma probleemidega silmitsi seista ning olla toeks siis, kui nad otsivad neile probleemidele ise lahendused. Ma loodan, et kellelegi on sellest kasu. Piiride teema on viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud. Tegelikult sai see juba aktuaalseks globaalses võtmes veebruari kuus, kuid tundub, et senini oleme sunnitud neid kehtestama ning iseendas õppima ja austama.
